Rääkides katsumustest siis, esimene oli tunduvalt raskem ülesanne kui end ühel päeval kokku võtta ning 63 kilomeetrit ära sõita. Ilmselgelt raskeim moment oli siis kui Henri eestikatel tiimi evendil tervele lauale hotshote välja käristama hakkas ning mina kurva näoga foldima pidin. Viimased nädalad olid muidugi juba kergemad ning hakkas ära harjuma asjaga. Eile esimest õlle avades, mõtlesin 30 sekundit kas üldse on isu või mitte. Maitseelamuseks need kahjuks ei saanud kuna keha oli maratonist räsitud ning enesetunne olnud just kiita.
Maraton kulges ladusalt. Esimesed 7 kilomeetrit läks nii ruttu, et ei saanud peaaegu arugi kuni esimene söögipunk 12. kilomeetril kätte jõudis. Pigem oli naljakas vaadata rabelevad tonte kes iga hinna eest üle suuskade üritasid joosta ning üle inimeste hüpata - ju siis oli vaja liidrite grupp kätte saada. Raskeim punkt oli kuskil 35. kilomeetri juures kus oli lihtsalt sellest sõitmisest kopp ees ning ei viitsinud väg aenam mässata seal. 45. km tuli aga suur jõud sisse ning tegime silluga kõva lõpuspurdi, mis tõestas et õnnestus siiski jõuvarusid korralikult säilitada ning mitte ennast alguses kinni sõita. Kokkuvõttes oli maraton igati positiivne kogemus. Surmatunnet ei tulnud krodagi ning 500 treeningkilomeetrit olid igati asja eest.
Pokkeris läks kaine perioodi lõpus ikka väga hästi kui mitte öelda suurepäraselt. Tuli korralik pluss cashis, kahjuks turnahitist jäi natuke puudu, aga igalpool ei saagi korraga hiiter olla :)
